Loodusilu ja militaarne Suurupi

Loodusilu ja närvekõditav militaarne, sõjaks valmistunud tohutud kahurid, nende tule juhtimise tornid  ja rannamänniku täielik merevaikus – see ongi Suurupi. Tallinnast paarikümne minutise autosõidu kaugusel asuv Harku valla imeline matkapiirkond. 

Suurupi Munakivitee ääres on viie ajastu suurtükipatarei militaarajaloo unikaalne teemapark. Ehitamist alustati Esimese Maailmasõja eel Peeter Suure nimelise merekindlusena. Eesti Vabariigi algaastatel paigutati siia Vickers tüüpi 120 mm suurtükid. 1941 aastal püstitati nõukogulaste poolt uued, mis kõik taganedes õhiti. Uued suurtükipositsioonid ehitati 1945 ja 1950. aastatel. Viimase, 130 mm patarei suurtükipositsioone ühendavas 150 meetri pikkuses maa aluses galeriis saab teha närvekõditava jalutuskäigu ning imestada viimase saja aasta ehitisi ja nende jäänuseid. Saab vaadata viimase rajatise suurtükitule juhtimise imposantset torni ja millegipärast mitmeladvalisi metsapuid.  Vaatame öise suurtükitule valgustamise helgiheitjate võimsaid õhitud punkreid ja kõnnime mööda endise kitsarööpmelise raudtee tammi. Veendume majade vundamentide järgi, millised võisid olla ohvitseride elamud ja milline oli kuulus Suurupi ohvitseride kasiino, kus tehti näitemängu ja isegi Raimond Valgre olla käinud musitseerimas.  Ninamaa udusireeni jaama unikaalsed hooned ka kõik vaadeldavad. Mõndagi nõukaaegsest piirivalvest jääb silma ja kõige selle üle valvab paar aastat tagasi kohalike entusiastide poolt püstitatud Suurupi vabadussammas. 

Jalutame looduskaitse aluse Suurupi kaunil liivakivist mereäärsel pangal, mida mööda kulgeb rahvusvaheline ranniku matkarada. Kuulame meremüha ja vaatame merelinde ning saame osa valgusküllasest rannamännikust. Ka kivi ning puu otsa ehitatud onni saab ronida. Võib kohata põtra, metskitse ja jänest. 

Suurupi meresidekeskuse juures saame teada, miks sealseid Esimese Maailma sõja aegseid 234 mm suurtükke nn  ameerika patareiks kutsuti. Ja siin kohtuvadki ajalugu ning tänapäev. Läänemeri vajab ka tänapäeval turvalisust ja Eesti Vabariigi riigikaitseorganitelt on ilmselt selles osas siinkandis mõningaid konkreetseid samme oodata. Aga ikka väärikalt, sest muinsuskaitse alused objektid jäävad loodetavasti jätkuvalt avatuks. Aga ajaloo ja tuleviku kohtumist konkreetses ajas ja ruumis on huvitav oma silmaga vaadata. 

Jalutuskäigu pikkus kuni kuus kilomeetrit, koos militaarajaloo objektide, looduse vaatluste ning giidi selgitustega alates 1853. aasta Krimmi sõjast kaasaega ja lähitulevikku välja, kolm kuni neli tundi. 

Matkajuhiks on ja selgitusi jagab kohalik elanik, ajaloolane Heinart Puhkim, kes äsja koostöös Eesti Muinsuskaitse Seltsi spetsialistidega viis selles piirkonnas läbi muinsuskaitse aluste objektide inventuuri, mille käigus avastati mõndagi uut ja huvitavat.